Teave Viljandimaa Tervisetoetajate Võrgustiku hingedekuule pühendatud seminari "Miks mitte olla terve?" kohta digilehes "SAKALA".

"Leeli talus kõneldakse tervisest"
Egon Valdaru reporter

23. november 2018, 12:25

Kodumaine õun on tervist kosutav

FOTO: Marko Saarm


Viljandimaa Tervisetoetajate Võrgustiku hingedeaegne arenguseminar "Miks mitte olla terve?" peetakse laupäeval kell 11 – 17 Mulgi vallas, Leeli külas asuvas Leeli talus.

Seminaril arutletakse selle üle, kuidas inimene saab ise kaasa aidata enda ja pereliikmete tervise säilimisele ning elukvaliteedi tagamisele. Kogu inimese elukaart puudutavate esitluste ja kogemusnäidete varal tutvustatakse kaasaegse terviskäitumise ja selle levitamise põhimõtteid. Toimuvad teemakohased arutelud. Kogupereüritusele on kaasatud ka lapsed, kes tegutsevad samal ajal loovtöötoas ja saavad seminari lõppedes täiskasvanutele valminud loomingut esitleda.

Päeva peateemat käsitlev üldine loeng on „Miks mitte olla terve”. Toimub pereterapeudi ja integratiivarsti tandemloeng Kogemusnäited ja arutelu. Teiseks teemaks on „Beebi füüsiline areng.” Kolmandaks „Kaasaegse lapsepõlve eripärad. Nutiseadmete pluss- ja miinuspooled.” Neljandaks "Kaasaegse omaste hoolduse terviklahenduste arendamisest. Kogemusi maailmapraktikast”

 Uudis avaneb SIIN

~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~ ~~
Väliseesti kogukonna ajaleht
"Eesti Elu" Nr. 8 - 23. veebruar 2018
avaldas rubriigis  "Eesti Vabariik 100" portreeloo Joyce-Anne Sootsi perekonnast.
Ajaleht avaneb
SIIN   Artikkel on nähtav ajalehe leheküljel 26.

ARTIKKEL:

Joyce Anne Soots: „See on olnud huvitav reis. Olen kõik arengud Eestiga kaasa teinud…“

Ajal, kui paljud kodueestlased võtsid ette esimesi sõite Kanadasse ja nii mõnegi unistuseks oli siiamaile elama asumine, otsustas üks Kanada-eesti pere hoopiski Eestisse elama asuda. Aasta oli 1990, Eesti ei olnud veel iseseisev, kehtis vene rubla ja ka seadused ega elustiil polnud tänapäevastega võrreldavad.

Joyce-Anne Soots on tänaseks perega elanud Eestis enam kui 27 aastat. Oma tänavusel Kanada külastusel tuli ta heameelega ka Eesti Elu toimetusse, kus kõneles sellest pikast ajast enda ja nende pere elus, mis on täis palju erinevaid kogemusi, enamasti häid, ent oma rõõmsa meele ja optimismiga on ta suutnud ka raskustest üle saada ning alustanud uut ja huvitavat karjääri, millele pühendudes aitab paljusid Eesti inimesi.

Joyce on kanadalane, pärit Newfoundlandist ning asus Torontosse elama 1970-ndate aastate lõpus. Kohtas siin oma tulevast abikaasat, Kanada eestlast Toomas Sootsi, kes oli pärit väga patriootilisest eesti perest. Toomase isa Lembit Soots, kes oli noorena Eestist põgenenud, soovis väga kodumaale elama asuda, kui see polnud veel taasvabanenud; aidata Eestit üles ehitada ja teha midagi, mis tooks kasu Eestile ja eestlastele. Sama meelt oli ka Toomas. Joyce-Anne’il polnud selle suure elumuutuse vastu midagi, vastupidi, ta oli ka väga vaimustunud abikaasa perekonna isamaa-armastusest ning nii kolisidki nad 1990.a. Eestisse — Lembit, Toomas ja Joyce-Anne ning nende kolmekuune poeg Hans-Ashton. Sooviks oli ka pojale tutvustada paremini eesti keelt ja kultuuri. Ja pojast kasvaski tõeline eestlane, olles algusest peale kakskeelne: rääkides isa ja temapoolse perega eesti ning emaga inglise keeles, õppides koolides Eestis ja hiljem rahvusvahelises koolis Tšehhi Vabariigis. Praegu elab ta Torontos, kus töötab õppimise järgselt omandatud erialal, tegutsedes aktiivselt ka eestlaskonnas ja tantsides rahvatantsu Kungla ridades. Oma mõlemad nimed on ta saanud vanemate vanaisade järgi. Kuigi kasvades Eestis, käis noormees ikka regulaarselt vanematega Kanadas siinset peret külastamas, nii et võõras koht Kanada tema jaoks pole.

„Kunagi kirjutan ma oma elust raamatu,“ märgib Joyce-Anne, kelle jaoks otsus kolida Eestisse — täiesti võõrasse kultuurikeskkonda — oli kindlasti suur elumuutus. Ta meenutab, kuidas saabus beebiga Eestisse, igal pool oli näha veel nõukogude sõdureid, ja kuidas temale omased harjumused eestlastes hämmastust tekitasid. „Miks ta kogu aeg naeratab?“ küsinud abikaasa käest nende tolleaegsed naabrid. Eestis polnud pidev naeratamine tollal kombeks ja ega ole vast nüüdki. Kui Joyce-Anne pani esimeste jõulude aegu kodule jõulukaunistusi üles, imestati, et kuidas ta küll julgeb, jõulud polnud ju veel n-ö ametlikult tähistatavad. Ta koges, et paljudes inimestes valitses ikkagi hirmumentaliteet ja kartus, mida teised arvavad või mis võib juhtuda, eks seda oli põhjustanud aastakümnete pikkune nõukogude okupatsioon.

Joyce-Anne on olnud tunnistajaks suurtele muudatustele Eesti elus: neist kõige olulisem kindlasti Eesti taasvabanemine, Eesti krooni tulek, muutused poliitilises ja majanduselus jmt. Teda on alati vaimustanud eestlaste suur vabadusearmastus, usk kodumaa vabaks saamisse, laulev revolutsioon ja suur truudus oma kodumaale. „See on olnud huvitav reis,“ tõdeb ta. „Olen kõik arengud Eestiga kaasa teinud…“ Ta kiidab, kui tubli on Eesti maailma mastaabis e-riigina ja kuidas pea kõik asjatoimetused, suhtlemise riigiga jmt. saab ajada arvuti tagant tõusmata ega pea külastama erinevaid ametiasutusi.

Eestis tegeles Sootsi perekond algul äriga — nad rajasid populaarseks saanud Peoleo nime kandva restoraniketi ning motelli, mille asupaigad olid Tallinnas Laagris (motell ja restoran), Pirital kloostri läheduses (restoran Lembit ja kiirtoidukoht) ning Õismäel (pagariäri ja kohvik), viimane kandis nime Joyce. Paljud tallinlased ja Tallinna külalised mäletavad neid toredaid söögikohti, kus pakuti uudset ja huvitavat kiirtoitu. 1990-ndate algul Eestis äri ajades tuli silmitsi seista ka mitmete raskustega, mis aga ei heidutanud. Joyce-Anne hoolitses nii menüüde kui paljude teiste asjade eest ning see äri kestis neil terve kümnendi. Neid aegu Joyce-Anne praegu tagasi ei igatse, sest ta on leidnud oma elus uue ja huvitava väljakutse, millega saab paljudele abiks olla.

Väga suureks osaks nende pere elus on olnud Lembit Sootsi Viljandimaal Karksi-Nuia lähedal asuva isatalu taastamine. Talu rajati 1914. aastal, kui Tartus õppinud advokaat Hans Soots (Lembitu isa) peale abiellumist ostis kvaliteetset talumaad sel ajal asunud Viljandimaa Pöögle valda, et alustada vilja- ja loomakasvatust, abistades sellega Eesti põllumajanduse kasvu. Saja aastaga on Leeli Talu läbinud peresiseselt kolm generatsiooni ning tänaseks kasvanud Karksi vallas kaasaegseks talumaaks. Nõukogude ajal oli see perekonnalt ära võetud ning hiljem tuli vaeva näha, et see tagasi taotleda; maja ja ümbrus olid viletsas korras ning kõik rahad, aeg ja energia suunati taastamisele. Õpiti talupidamist… Täna koosneb Leeli talu teraviljapõldudest, rohumaadest, metsadest, veistest ja mitmetest vajalikest põllutöömasinatest. Sinna kuulub ka uus elumaja, kus on Lembit Sootsi maaligalerii (mida saab näha ka kodulehel www.leelitalu.ee) ning puhkemaja. Kahjuks suri Lembit Soots 2010.a., kuid perekond viib talutraditsioone edasi. Kui vahepeal elas Joyce-Anne perega Sakus ja Pärnus, siis nüüd on Leeli talu aastaringseks koduks, kus tegeldakse Bed & Breakfast’i pakkumisega, paik on sobiv ka ürituste ja konverentside korraldamiseks. Praegu on talul niisiis kolmas peremees oma isa ja vanaisa järel — Toomas Soots.

Joyce-Anne töötas üheksa aastat Karksi-Nuia keskkoolis inglise keele õpetajana. Ühel hetkel ta tundis, et peab midagi muud tegema. Ta hakkas väga huvituma tervisest ja tervislikust elustiilist, eriti toitumise temaatikast. 2014.a. pidi ta raske haiguse tõttu tegelema oma tervisega ning nagu ta ütleb, viis see katsumus teda järgmisele tasemele.

Veetes tookord talve Vancouveris ja käies karjäärialases nõustamises, tekkis tal arusaamine, mida ta peab tegema. Selleks sai Healthy Lifestyle. Ta asus õppima Inglismaal asuvasse kooli nimega International College of Holistic Medicine, kus õppis 3,5 aastat — peamiselt kaugõppes, tehes ka uurimusi (<I>case studies<I>) ning käies kohapeal eksameid tegemas, saavutades diplomi holistilise toitumise ja aroomiteraapia alal.

Teda huvitab väga, kuidas tervendada keha taimedega ja eeterlike õlidega, kasutades ravimiseks alternatiivseid meetodeid. Nagu ta kinnitab, ta ei vastanda ennast sugugi traditsioonilisele meditsiinile ega arstidele, vaid püüab täiendada, aga aidata patsiendil oma keha ja tervist teise vaatenurga alt näha. Nagu ta nimetab, on see uus tase tervisest, mida ta praktiseerib ühes Viljandis asuvas kliinikus, kus töötavad erinevad professionaalid koos tiimina.

Kodulehel ( www.paljutervist.ee)  kirjutab aroomi- ja toitumisterapeut Joyce-Anne Soots: „Oma teekonnal ja aroomiteraapia õppimise ajal avastasin üsna kiiresti terviseennetuse olulisuse. Saan aru, et enamus inimesi ei mõtle sellele enne, kuni nad haigestuvad või neil tekivad tervisehädad.“ Nii ta märgib, et ta ise on olnud küll alati liikuva ja aktiivse elustiiliga, aga toitumise peale polnud väga sügavalt mõelnud.

Joyce-Anne kõneleb, et inimesed tulevad sageli tema juurde kliinikusse, kurtes, et keha ei funktsioneeri õigesti, on näiteks kõht pidevalt kinni. „Kõik oleneb, mida sööd,“ kinnitab ta, „ja kas kuulad oma keha.“ Ka toitu nimetab ta ravimiks, olles veendunud, et õigete toiduvalikute tegemine aitab inimest palju. Ta märgib, et alati ei suuda ka arstid patsientidele toidusoovitusi anda ning seetõttu leiab, et tänapäeval peavad olema ka alternatiivsed võimalused.

Ühe suure osana oma tööpõllust nimetab ta inimeste harimist ja koolitamist. Väga meeldib talle töötada peredega ja lastega, kelle toiduvalikuid õigele teele suunates võivad nad isegi oma vanematele abiks olla. Ta on näinud, kuidas tänapäeval paljud perekonnad on raskustes; ei ole haruldane pilt, kus vanemad töötavad välismaal ja laste järele vaatavad vanavanemad. Tuleb ette sedagi, et peredes ollakse kimpus alkoholiga ja laste jaoks ei jätku söögiraha… Õnneks on Eestis koolitoit tasuta, ja Joyce-Anne’i sõnul on see väga hea ja tervislik.

Koolis töötades nägi Joyce-Anne, kui palju armastuse puudust esines lastel. Lastega rääkides tuli vahel välja, et mitte kunagi pole vanemad neile öelnud, kui palju nad neid armastavad, ja ega kallistamine ole ka Eestis tavapärane. Sellest võib tekkida ebakindlus enda suhtes. „Elame siiski hirmudel baseeruvas ühiskonnas — mida teised minust mõtlevad,“ märgib ta. „Püüan lastes neid barjääre muuta ja õpetada neil ennast armastama.“

Joyce nimetab, et Viljandis asuva Marya’s Angeltorium/Health Home (kus ta praktiseerib) motoks on „Just do it, You can rise up!“ Seda on ta ise järginud ja julgustab ka teisi seda tegema.